25.05.2017: TEINE AVALIK KIRI TEHASE KAVANDAJATELE

Lugupeetud puiduärimehed!

5. mail riputasime EMA kodulehele üles avaliku arutelu käigus koostatud protestikirja, mida kõik soovijad teile, hiiglasliku tselluloositehase lobistidele, nõustumise korral saata saavad. Kaheksa päeva hiljem, 13. mai hommikul leidsid protestikirju saatnud inimesed oma e-postkastist pika ja sorava vastuse, milles veenate lugejaid hiiglaslikku investeeringut plaanivate ärimeeste heas tahtes. Sellegipoolest jäävad ühenduse Eesti Metsa Abiks (EMA) liikmed skeptiliseks. Leiame, et üritate kavandatavat hiigelprojekti tegelikkusest paremasse valgusse seada, sestap kogusime kokku teie tagasisidele reageerinud inimeste vastuargumendid ja üles kerkinud küsimused, et tehase suurt keskkonnakoormust teadvustavate kodanike arvamus teieni toimetada.

Palume, et vastaksite EMA avalikus kirjas esitatud kodanike küsimustele. Ühtlasi rõhutame jätkuvat vajadust kaasata planeeritava puidurafineerimistehase keskkonnamõju strateegilisse hindamisse võimalikult lai ring erinevate huvidega kodanikke.

1. Oma vastuses toonitate, et toetate igati säästliku metsandusmudeli edendamist. Samal ajal olete alustanud oma tehaseprojekti uurimist kitsastest tööstuslikest majandusmõjudest, heites kõrvale ühiskonna ootused ja mõju keskkonnale.

Te ütlete, et kodanikud eksivad, väites, et neid jäeti tehase ettevalmistusprotsessi kaasamata. Teie sõnul ei saanudki neid enne sotsiaalmajanduslike mõjude analüüsi valmimist kusagile „kaasata“. Paraku näitab selline suhtumine, et tehaseprojekti eestvedajad ei mõista kodanikuühiskonna alusprintsiipe ning on selgelt majanduslike huvide poole kaldu. Meie vaatenurgast: soovite meid justkui kaasata, ent olete lasknud ammu enne kaasamisvõimalust sotsiaalmajanduslike mõjude analüüsi koostada, mille alusel olete ühiskonnas kuude kaupa tselluloositööstust reklaaminud ning õigustanud. Analüüsi koostaja on muide oma infoallikatena kasutanud tehaseprojekti algatanud investoreid (sh Mati Pollit) ja Est-For Investi lobiste (Margus Kohavat ja Aadu Pollit), seades sellega kahtluse alla kogu analüüsi objektiivsuse.

Miks ei kaasatud sotsiaalmajanduslike mõjude analüüsi koostamisse keskkonnateadlasi, sotsiolooge, turismiettevõtjaid, Kunda tehase mõjuväljas elavaid inimesi ja teisi valdkondlikke eksperte ning huvigruppe?

Tuletame meelde, et säästva arengu mudeli järgimiseks tuleb kõigepealt välja selgitada, kas hiiglasliku puidutoorme- ja mageveevajadusega tehase ehitamine ja töös hoidmine on üldse võimalik keskkonda (1) liigselt koormamata ning kas tehase rajamist ka ühiskondlikult (2) aktsepteeritakse. Alles pärast keskkonnamõjude ja kodanike arvamuse uurimist on võimalik alustada majandusanalüüside (3) tegemist. Lõpuks saab majandussfäär (3) toimida vaid ühiskondlikus (2) struktuuris, ühiskond ise eksisteerib aga ainult sobiva elukeskkonna (1) säilitamisel.

Seega – ehkki teie, Margus Kohava ja Aadu Polli, väidate, et järgite oma tegutsemises säästva arengu mudelit, nimetate te samaaegu pädevaks sellist sotsiaalmajandusliku mõju analüüsi, kust puuduvad nii keskkonnauuringud kui igasugune koostöö ühiskondlike huvigruppidega (näiteks Tartu linna ja ümberkaudsete valdade elanikega, samuti Emajõe ja Peipsi kalameestega, kohalike turismiettevõtjate, kinnisvaraarendajate jt-ga). Teie analüüsist on lisaks keskkonnavaldkonna teadlikule välistamisele tegelikult (pealkirjale vaatamata) puudu ka sotsiaalse mõjuga arvestamine: kogu uuring keskendub seni avalikustamata (välis)investori(te) parima kasumlikkuse perspektiivile. Ühiskonna tasakaalustatud arengut ei saavuta aga majandusmõjude esikohale seadmisega, sest ajutine majanduslik kasv ei pruugi kompenseerida ühiskonnale ja loodusele tekitatud kahju.

2. Rakendusuuringute keskuse CentAR analüütiku Janno Järve koostatud sotsiaalmajandusliku mõju analüüsi alguses selgitatakse, et tselluloositehase ehitamise esimeseks eelduseks on suured metsavarud Eestis, Lätis ja Leedus, teiseks eelduseks aga, et tselluloosi nõudlus maailmaturul kasvab (lk 9). Ka 8. mail Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste majas toimunud infoüritusel ütles Aadu Polli, et tehase asukoht on valitud Lõuna-Eestisse, sest tehas peab asuma tooraine läheduses. Margus Kohava selgitas, et Baltimaid on seni hoitud tooraine varasalvena. Kodanikke teevad sellised avaldused valvsaks – jääb mulje, et tehas paigutatakse strateegiliselt Tartumaale, et kasutada ära Lõuna-Eestisse ja Põhja-Lätisse jäänud metsavarud. Ütlesite küll eelmisel infoüritusel, et pürgite kasutama FSC säästva metsanduse sertifikaati, aga samal ajal soovite importida ka Põhja-Läti metsaressurssi. Just seal piirkonnas võeti riigimetsa majandajatelt kõnealune sertifikaat hiljaaegu mitmeks aastaks ära ning viimasel ajal on ka Eesti RMK-le kogunenud üha rohkem FSC-sertifikaadi nõuete rikkumisi.

Kuidas te kindlustate selle, et saate piisavas koguses FSC-sertifikaadiga puitu? Kas hiigeltehase kavandajatele on teada, kui palju saab Lätis senist raiemahtu suurendada? Kas nad üldse on valmis oma puitu Eestisse eksportima? Mis saab siis, kui kogu koormus langeb Eesti metsadele? Meenutagem, et 2004. aastal keeldus Läti valitsus sarnase tehase rajamisest Daugava kallastele. Kas sellise pretsedendi puhul saame ikka kindlad olla, et meie lõunanaabrite metsavarudest on võimalik katta kolmandik Est-For Investi poolt kavandatava tehase toormevajadusest? Miks ei peaks plaanitav tehas selle ehitamise korral oma tootlust suurendama? Estonian Cell on oma tootlust kümne aastaga veerandi võrra suurendanud.

3. Küsitavusi tekitab seegi, millist mõju avaldab tehase käivitamine kütte hindadele ja kättesaadavusele Lõuna-Eestis. Ka CentARi sotsiaalmajanduslike mõjude analüüsis märgitakse, et paberipuidu nõudluse kasv võib mõjutada küttepuu hinda sõltuvalt sellest, millist toorainet puidurafineerimistehas vajab: „Kui Eestisse rajatava tehase miinimumnõue diameetrile on madalam ning kasutama hakatakse ka sellist toorainet, mis täna Eestis läheb kütteks, siis võib see mingil määral tõsta küttepuu hinda“ (lk 36).

Miks ei kajastata sotsiaalmajanduslike mõjude analüüsis kütte potentsiaalse hinnatõusuga kaasnevaid tagajärgi? Tuletagem meelde, et kui tehase tarbeks isegi õnnestub üles osta 80% sellest paberipuust, mis praegu veetakse Põhjamaadesse, siis sellele lisaks plaanitakse ära korjata ka sama suur protsent hakkepuidust. Kuidas kohalike inimeste küttevajadus sellisel juhul ilma raiemahtusid suurendamata kaetud saab, kui tehas hakkab konkureerima nendega samale puidule? Sotsiaalmajanduslikus analüüsis mainitakse ka tehase mõju palgimaterjali hinnale ja selle võimalikku tõusu (lk 36), see aga mõjutaks omakorda kohalikke puitmajade tootjaid. Miks ei kajasta teie analüüs adekvaatselt kõiki võimalikke sotsiaalmajanduslikke tagajärgi, mis tehase rajamisega kaasneda võivad?

4. CentARi analüüsist selgub, et praeguste raiemahtude juures tuleb lisaks kodumaise tooraine kasutamisele seda ka importida (lk 45). Kui aga Lätis ja/või Valgevenes osutub kasulikumaks eksportida puitu Kesk-Euroopasse, siis tuleb tehase toormega kindlustamiseks suurendada Eesti metsade raiemahtusid. Analüüsis märgitakse ka, et toormevajaduse rahuldamiseks on võimalik tugineda kahele prognoosile: katta tehase puiduvajadus nii suures ulatuses, kui saab, Eesti ressursiga ning importida ülejäänu väljast või tugineda riigisisesele ressursile. See tähendab teie uuringu kohaselt, et puudu jääva puidu osas tuleb arvestada raiemahtude kasvamisega (lk 18). Probleem on seda teravam, et Põhja-Eesti metsade raiet survestavad Soome töösturid, kuna juba praegu ületab Soomes bioenergia tootmiseks kasutatava puidu nõudlus raiemahu võimalusi. Missugune on tehasejuhtide plaan selleks puhuks, kui puudujäävat puitu ei ole võimalik importida? Kui tõenäoline on sel juhul Eesti raiemahtude suurenemine?

5. Huvitab ka küsimus, miks pole uuringu käigus tehtud koostööd Tartu linnavalitsuse ja ümberkaudsete valdadega, sest CentARi analüüsis on ju selgelt öeldud, et potentsiaalse investeeringu asukohaks on just Tartumaa (lk 27). Samal ajal pole te vähimalgi määral arvestanud sellega, et Emajõe kallastel paiknev linn areneb hoopis teises suunas: jõge soovitakse inimestele avada ning kalamehed rõõmustavad selle üle, et vesi on viimase paarikümne aasta jooksul keskkonna kaitsesse tehtud investeeringute tulemusena tunduvalt puhtamaks muutunud. Kuidas saab sellisel juhul aktsepteerida teiepoolse analüüsi sotsiaalse ja majandusliku mõju pädevust, kui te ei ole uurinud kavandatava tööstuse mõjuvälja jäävate inimeste arvamust ja selle tööstuse mõju piirkonna kinnisvarahindadele, turismiettevõtjate võimalustele ja teistele puidutööstusega konkureerivatele majandusvaldkondadele?

6. Teada on, et tehas hakkaks tarbima neli ja pool korda rohkem vett, kui kogu Tartu linn praegu kokku kasutab. Ehkki te ütlete, et tööstusest läbi käinud vesi puhastatakse täielikult, näitab spetsialistide ja tselluloositööstusega kokku puutunud inimeste kogemus hoopis muud.

Mida ja mis koguses hakkab sisaldama reovesi (s.t see vesi, mis avarii korral jõkke võib jõuda) ning mida ja mis koguses sisaldaks puhastatud heitvesi? Kuidas kavatsetakse lahendada Emajõe vee temperatuuri tõusu probleem, mis kaasneb tootmist läbiva vee soojendamisega tehaseprotsessi käigus? Teie, Margus Kohava, väitsite ühe EMA liikuja küsimuse peale (telefonikõne on ka salvestatud), et tehase tootmisest läbi käinud vett ei kõlba tselluloositegemiseks enam uuesti kasutada, sest see sisaldab puidus olnud metallioksiide. Kuidas saab seda vett Emajõkke tagasi lasta, kui see isegi tehasele enam ei kõlba?

7. Ka tselluloositööstusega tavapäraselt kaasneva haisu kohta ütlete, et seda ei tule. Siinkohal peab aga meenutama, et teie, Margus Kohava, väitsite juba 2006. aastal äsjavalminud Kunda tselluloosivabrikut tutvustades, et see on lõhnavaba: „Tselluloositööstusele spetsiifilist lõhna, nagu seda võib tunda Kehras, Kunda haavapuitmassitehas ümbruskonda ei levita“ (Eesti Mets, nr 1/2006). Aasta hiljem kirjutas Postimees, et „Kunda on hädas haavapuitmassitehasest leviva haisuga“ (Postimees, 7. juuni 2007). Ka veel neli aastat tagasi ilmus teateid ladustatavate jäätmete häirivast lehast.

Millist konkreetset tehnikat teie tehases kasutatama hakataks ja illises tehases seda juba kasutatakse, et olete nii veendunud tehase täielikus „lõhnatuses“? Kus linnas töötab Tartu Expressis mainitud lõhnata tehas? Kas meil oleks võimalik saada selle tehase aadressi ja kontaktandmeid? Kas teil on võimalik tutvustada ka praegu ehitatavate tselluloositehaste (nt Soome rajatav hiigeltehas) keskkonnamõjude hindamise protsessi tulemusi, tehasesõlmede põhimõttelisi osi ja tootmisprotsessi iseloomustust (tootmismeetodid, protsessiskeemid, etapid, tekkivate jäätmete iseloom ja mahud, puhastusseadmete tüübid ja nende efektiivsus jms)? Milliseid keskkonnaalaseid ja sotsiaalmajanduslike mõjude järeluuringuid vastavate tehnoloogiate kohta on tehtud ja mida nende uuringutega teada saadi? Milliseid kemikaale teie poolt kavandatavas tööstuses kasutatakse ning milline on nende keskkonnamõju ja oht inimese tervisele? Kas on tehtud põhjalikke uuringuid selle kohta, kuidas on Kunda inimeste tervis sellele tööstusele reageerinud?

8. Praeguseks on kavandatava tehase kohta selgunud juba mõned uued faktid, mis näitavad teie projekti selle mõjuvälja jäävate inimeste ja looduskeskkonna jaoks aina tumedamas valguses. 30. jaanuaril allkirjastas Mihhail Korb Est-For Invest OÜ taotluse riigi eriplaneeringu algatamiseks. Selles dokumendis on mainitud, et tehase ehitamisega kaasneb oluline ruumiline mõju. Muu hulgas on mainitud saasteainete hulga olulist kasvu ning märkimisväärset veoautode voogu – eeldatavaks koormuseks on 260 veokit ööpäevas, mis tähendab ligikaudu 32 veokit tunnis. Selline drastiline elukeskkonna muutus on paljudes Vorbuse valla elanikes (juhul, kui tehas sinna peaks tulema) tekitanud hirmu, et neil tuleb mujale kolida. Lisaks mürale muutuks seoses lakkamatu veokite vooga täielikult ka sealsete uusarenduste atmosfäär. Miks ei kajastu liikluskoormuse ja saastatuse kasvu mõju teie sotsiaalmajanduslikus analüüsis? Kas olete arvestanud ka sellega, kuivõrd tööstusega kaasnev liikluskoormuse kasv maanteid kahjustab? Kes nende parandamist rahastama hakkaks, kui tehas rajataks?

9. Te ütlete oma vastuskirjas, et 200 teie poolt tekitatavat töökohta on suure lisandväärtuse tõttu võrdsed 8000 uue töökohaga. Paarsada kõrgepalgalist spetsialistikohta ei leevenda kohalikku tööhõiveprobleemi mitte kuidagi. Olete ka ise korduvalt rõhutanud, et teie tehase eesmärgiks on toorainemassile võimalikult suure „lisandväärtuse“ andmine. See omakorda tähendab tänapäevaste tehnoloogiate baasil inimtööjõu minimeerimist. Seega on eksitav esitleda oma tehast kui muljetavaldavat töökohtade allikat, kuna tehase poolt kulutatava puidu-, vee- ja elektriressursiga võrreldes (õhu- ja veesaastest rääkimata) on 200 töökohta kaduvväike arv, olgu tegu kuitahes kõrgepalgaliste spetsialistidega. Võrdluseks võib tuua suuruselt teise Eesti tarkvarafirma Helmes. See IT-ettevõte teenis möödunud aastal oma 260 töötajaga 22 miljonit eurot puhaskasumit, kahjustamata sellega meie keskkonda või inimeste elu riigis. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus EAS lubab aga paari aasta jooksul 2000 töökohta investeeringute mahuga 250 miljonit eurot – selle kõrval näib miljardilise investeeringumahu ja määratu keskkonnakoormusega 200 töökohta üsna marginaalsena. Millise osa loodavatest töökohtadest saavad täita kohalikud inimesed ja kui palju ning mis valdkonna spetsialiste tuleb värvata välisriikidest?

10. Olete üritanud eksitada avalikkust väitega, et teie tehase puhul on tegemist 100% Eesti investorite projektiga. Tegelikult on eestlased ju kõigest projekti algatajad, kuna avalikkusele tundmatu strateegiline investor pärineb mujalt. Milline on garantii, et eeldatav välisinvestor ei osta tehast hiljem Eesti kaasosanikelt sajaprotsendiliselt välja? Kuidas ja milliste meetoditega hinnatakse investori(te) keskkonnateadlikkust ja kavatsusi?

11. Ühe teie peamise väite kohaselt seisneb planeeritava tehase peamine kasu praegu ekspordiks mineva puidu väärindamises 4–5 korda. Paraku avaldavad meie kodanikeühenduse liikmed tõsist kahtlust selle numbri leidmise matemaatilise meetodi üle, kuna see on saadud üheainsa lihtlabase jagamistehte läbi: „Kui ühe tihumeetri kasepaberipuu hind on ca 31 eurot, siis sellest kasepuust toodetud tselluloosi hind maailmaturul on ligikaudu 138 eurot“ (lk 28). Arvestades, et tselluloosi tootmine on äärmiselt ressursimahukas ning suurte keskkonnakuludega projekt, siis pole meie hinnangul võimalik puidule antavat lisandväärtust nii väheseid tegureid arvestava meetodiga kokku arvutada.

Mis allikatest on need andmed maailmaturu kohta võetud? Kust pärineb investorite kindlus selle kohta, et kõnealused hinnad püsivad stabiilsed? Olete rääkinud, et kavatsete hakata tootma ka biodiislit ja puiduenergiat. Kui palju biodiislit te aastas toota kavatsete ning kui palju puitu kulub teie poolt planeeritava elektrikoguse tootmiseks?

Margus Kohava ja Aadu Polli, te ütlete, et teil on valus vaadata, kuidas Eesti metsa ilma väärindamata välja viiakse. Te ütlete, et meie riigile oleks parem, kui metsad enne välja viimist eelnevalt ka tselluloosiks töödeldaks. Kahjuks näitab see vaid seda, et teie pilgu läbi on metsal ja muul loodusel hinnalipik küljes ning see on võimalik „suurel turul“ maha parseldada – kas või Hiinasse tualettpaberiks ja pakendiks, kui ainult raha tuleb. Kahjuks ei teadvusta te, et see raha võetakse võlgu meie laste ja lastelaste elukeskkonna arvelt. Meil on valus vaadata hoopis seda, kuidas metsatraktorid meie kodulaasi kokku korjavad ja koorem koorma järel mahavõetud metsa minema veavad. Meie jaoks polegi enam vahet, kas see mets „väärindatakse“ Eesti või Läti tehases ja milline osa tuleb siit- või milline sealtpoolt Liivimaa piiri. Loodusel pole rahvust ja meie ökosüsteem moodustab ühtse terviku kõikjal, kus on säilinud elu ja lootus seda jätkata ka tulevikus.

Juba 2011. aastal kirjutas loodusteadlane ja praegune keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Uudo Timm ajakirjas Eesti Mets, et kõige ohustatumad on meie maal just metsaliigid, leides, et neile on saatuslikuks saanud eelkõige taasiseseisvumise järel arenema hakanud intensiivne metsanduspoliitika. Timm nimetas liigilise vaesumise peapõhjustena intensiivsest majandamisest tingitud puurinde vaesumist ja metsade noorenemist, märkides, et varasemate aegadega võrreldes on raiemahud viimase paarikümne aasta jooksul märgatavalt kasvanud (Eesti Mets, nr 1/2011). Viimastel aastatel on need ületanud juba kümmet miljonit tihumeetrit aastas. Kui te lohutate inimesi väitega, et Est-For Investi poolt kavandatav hiiglaslik tehas ei kasvata raiemahtusid, sest toore saadakse ümarpuidu ekspordi ja saeveskitest ülejääva puiduhakke varalt, siis näitab see, et te pole inimeste tegelikust probleemist aru saanud. Katsume selle siinkohal võimalikult lühidalt ära tuua, lootes, et metsade tervisest hoolivate kodanike muret tõepoolest mõista proovite: me ei soovi, et raiemahud püsiksid stabiilsed – me soovime, et need hakkaksid vähenema, sest intensiivse metsanduse mõjul on Eesti loomaliikide ning ökosüsteemi olukord muutumas järjest trööstitumaks ning järeltuleva põlve puiduvarud seatakse üha suuremasse ohtu.

Ulatuslikud lageraied ja põlismetsa „uuendamine“ liigivaeste kase-, kuuse- või männiistandustega vähendab dramaatiliselt Eesti eluslooduse liigirikkust, nagu nähtub ka meie põliste metsaliikide, näiteks metsise arvukuse kiirest vähenemisest. Eesti Ornitoloogiaühingu avalikustatud andmete põhjal näitab pikaajaline haudelindude seire isegi väga tavaliste metsalindude, näiteks inimestele hästi tuntud tutt- ja salutihase, leevikese, siisikese jt arvukuse vähenemist. Ornitoloogide sõnul on liikide arvukust mõjutanud nii otsene metsade raie kui ka selle kaudsed mõjud. Seega on meil põhjust rääkida ökoloogilisest kriisist, mida senise metsanduspoliitika jätkamine vaid süvendab.

Oma vastuses küsisite – mida saate teha, et taastada meie usku teie ettevõtmise headesse kavatsustesse?

Kindlasti oleks teiepoolseks heaks alguseks ning tõenduseks, et hoolite meie keskkonnast, see, kui survestaksite riiki oma metsapoliitikat säästvamas suunas liigutama. Me teame, et meie tänane metsapoliitika on kujunenud metsatöösturite näo järgi. See tähendab, et teil on keskkonnaministeeriumiga hea koostöö. Me palume, et viiksite meie metsamajanduse säästvamale kursile. Aidake riigil välja töötada raiemahtude kontrolli all hoidmise instrument ja vana metsa osakaal taas kasvukursile viia. Kasvõi pool sammu sellel suunal tekitaks kodanikes suurt imestuse- ja rõõmukahinat – see oleks ennenägemata ime.

Kaasamisteni!

Kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks

abi@eestimetsaabiks.ee

Loe lisaks: