Metsatööstus on aastaid rääkinud Eestimaa inimestele, et nemad toovad maale töökohad ja raha riigieelarvesse ning lumehelbekesed peavad aru saama, et raha ei tule seina seest. Nad on aastaid teadlikult ühiskonda suunanud sellele mõttele ja arusaamale, et lageraie on see kõige õigem viis Eesti metsade abiga majandust üleval hoida. Kes selles kahtleb, saab lumehelbekese sildi otsaette ja vähe julgemad looduskaitsjad saavad lisaks veel eraldi tiitleid.
Looduskaitsjad on aastaid juhtinud tähelepanu, et sellises mahus raiumine (keskmine raiemaht 10,7 miljon tm) ei ole mingit moodi jätkusuutlik – ei looduskeskkonnale ega ka metsatööstusele. Metsatööstus aga on vastanud kriitikale tihtilugu naeruvääristamisega ja keskkonnaministeeriumi metsaosakond on kiitnud, et metsaga on kõik parimas korras.
Kuid kinniste uste taga käivad sahinad, et metsatööstus on aru saanud, et nad on omadega ikka väga halvas seisus, ja on palunud ka riigipoolset abi. On olnud juttu 190 miljoni euro suuruses summast, mis võiks olla nii-öelda abipakett metsatööstusele, et säiliksid töökohad metsandussektoris. Kuidas seda abipaketti hakatakse kunagi avalikkusele tutvustama, saab huvitav näha olema, sest kui juttu on tulnud looduskaitsealuste piirangute maksmisest maaomanikele, siis riigil pole mitte punast krossigi hinge taga. Aga metsatööstuse jaoks nagu raha kusagilt vast ikka leiaks, kasvõi Euroopa Liidust!
Metsatööstus saab arvatavasti riigipoolse abipaketi, kuna poliitiline toetus metsatööstusele on mägede kõrgune, aga mida poliitikud ega ka meie inimesed valdavas enamuses veel ei tea, on see, et metsatööstuse tegutsemine läheb Eesti riigile ikka väga kalliks maksma.
Minu töö pole mitte ainult mööda metsi käia ja väikseid tegelasi püüda metsast, vaid tegelen ka märksa suuremate probleemide kaardistamisega. Õnnestuski saada keskkonnaministeeriumilt informatsiooni, et 2027. aastal* tuleb hakata ostma süsiniku kvooti. Ajakirjanduses on spekuleeritud, et see summa võib halvimal juhul küündida 1,4 miljardi euroni. Nüüd õnnestus EMAl aga saada teemaga kursis olevalt ministeeriumi töötajalt selge seisukoht, et asjad on väga halvasti – kvooti tuleb hakata ostma alates 2027 aastast, aga millises summa ulatuses, see alles selgub kuna arutelud Euroopa Liidu tasandil alles käivad.
Lisaks on selgunud, et kui raiemaht kukub 10,7 miljonilt tihumeetrilt nt 8 miljon tihumeetrile, siis on vaja ikkagi kvooti osta, ja Eesti rahvas peab hakkama raieid kinni maksma. Arvatakse, et kvooti tuleb osta 2050 aastani, kui raiemaht jääb nt 8 miljon tihumeetrile. Kahtlustada võib, et süsiniku kvoodi ostmisele võib lisanduda ka veel Natura 2000 alade maha raiumise eest trahv. Polegi vahet, kust otsast sellele olukorrale otsa vaadata – metsatööstus on tõmmanud kogu Eesti riigi üsna sügavasse mülkasse ja võib saada selle eest veel suure rahalise “preemia”.
Kuidas kõik hakkab välja kujunema, seda näitab aeg, sest tulevik on kogu aeg muutumises, aga hetkel on olukord üsna karm. Eesti elurikkus kannatab raiemõjude all, metsatööstus juba vaevleb raskustes ja ühiskond saab kaela aina kuhjuvad mured. Poliitilisi valimislubadusi vaadates, siis valdaval enamusel erakondadest pole vähimatki aimu olukorra tõsidusest ja kui ajalukku vaadata, siis poliitikud saavad enamasti kõige viimasena teada, et miskit on süsteemis valesti, sest tegutsema hakatakse alles, siis kui kriis on ületanud ühiskonna valuläve.
Eesti Metsa Abiks on olnud seisukohal, et 7 mln tihumeetrit aastane raiemaht aastani 2030 võiks olla mõistlik, aga see eeldus sai tehtud nüüdseks vananenud andmete najalt. Oleme äraootaval seisukohal, et millisele uuele otsusele jõuavad meie usaldusväärsed teadlased – kui suur peaks olema raiemaht, et meid kriisist välja tuua. Uue info valguses tundub, et 7 mln tihumeetrit on liiga palju. Metsatööstus on selle probleemi loonud ja peab ka võtma vastutuse, mitte ei tohi seda lükata ühiskonna õlgadele.
Metsatööstus on osa Eesti süsteemist, aga sellisel kujul, nagu see hetkel tegutseb, pole võimalik jätkata. Kui ikkagi jätkatakse sama teed, siis on sellel väga suured ja tõsised tagajärjed kogu Eesti riigile, alustades metsa elustikust ja lõpetades inimeste rahakotis.
Metsandussektor vajab omaloodud kriisi ületamiseks meie teadmisi ja tuge, iseseisvalt tegutsedes nad keeravad veelgi suurema kaose kokku. Seda on näidanud lihtsalt minevik, et sealsed inimesed ei tule iseseisvalt tegutsedes olukorraga toime. Kas meis on nii palju jõudu, et aidata osapoolt, kes on meile kaose kaela tõmmanud, sisimas ma usun, et see jõud on meis kõigis olemas, sest meie hoolime.
Kindlasti vajab mõni paikseks jäänud ametnik nüüd kiiresti töökoha vahetust, aga suures pildis me oleme ikkagi kõik ühes ja samas paadis. Koostöös ja aususes peitub jõud ning vigade tunnistamine aitab luua koostööd – Eesti metsad on 25 aastaga massiivselt üle raiutud ja kahjuks ei ole looduskaitse suutnud seda täies ulatuses ära hoida. Kuid siiski on Eesti looduskaitse tänaseks Skandinaavia ja Baltimaade regioonis kujunenud mõjuvõimsaks nähtuseks ja oleme selle läbi suunajateks teistele riikidele ja inimestele. See on aga suur vastutus, sest siis oleme ka eeskujuks ja teerajajaks, kuid see teekond on paganama raske…
*https://www.err.ee/1608825175/ametnik-el-i-uude-kliimaleppesse-tuli-ka-olulisi-leevendusi
Tekst: Mati Sepp
Foto: erakogu
