EESTI METSA ABIKS ÜTLEB FOSFORIIDILE EI!
Eesti Vabariigi valitsus on hakanud fosforiidikaevandamise vastu viimastel aastatel taas huvi tundma ning uuringualana on piiritletud Virumaal asuv 60x80km suurune ala, mis katab ära kolm fosforiidimaardlat (Rakvere, Toolse ja Aseri) ning neid ümbritsevad prognoosivarud.
Hetkel aga on Eesti riik sellesse piirkonda juba planeerimas kümneid tuuleparke, mis on enamasti küll alles ideetasandil.
Nüüd lisandub sellele intensiivsele keskkonnamuutusele ka potentsiaalne fosforiidi kaevandamine, mida uuritakse ülisuurel alal. Fosforiidi kaevandamist ei välistata metsamaal, ka vääriselupaikade või rohevõrgustiku hävitamine ei ole uuringutulemuste järgi välistatud. Samuti pole uuringutulemuste järgi fosforiidi kaevandamine välistatud väärtuslikel maastikel, või pärandkultuuri objektide juures.
Pandivere kõrgustikul on niigi kaitsmata põhjavesi, kuid fosforiidi kaevandamine põhjustaks põhjavee taseme muutuse tõttu nii allikate kui ka kaevude kuivale jäämise. Selle mõju võib ulatuda kümnete kilomeetrite kaugusele, ohustatud on terve Kirde-Eesti piirkond.
Uuringualast lääne suunda jääb Keskpolügoon ja laienev Soodla harjutusväli, kus riigikaitselistel huvidel kahjustatakse oluliselt sealset looduskeskkonda (Natura 2000 ala) ning kahjud planeeritakse kompenseerida, määrates kaitse alla alad kusagil mujal.
Uuringualast lõunasse jääb Jõgevamaa, kus on viimasel kümnendil toimunud üliintensiivne metsade majandamine ning puistute asemel laiuvad vaid lageraielangid ja noorendikud. Intensiivne metsade majandamine on toimunud muidugi üle-eestiliselt ja ka uuringualal.
Uuringualast ida suunda jääb Ida-Virumaa oma tuhamägede ja juba ajalooliselt hävinud looduskeskkonnaga.
Eesti inimesed on 2020. aasta algusest kulgenud ühest kriisist teise. Samal ajal muutub meid ümbritsev turvaline ruum ja kaob kodutunne, kui metsad meie eluajaks kaovad, asenduvad tuuleparkide ja tööstusmaastikuga. Kõik kokku omab meie hinnangul märkimisväärselt negatiivset kumulatiivset mõju ning toimub Eesti looduskultuuri ja Eesti inimeste kindlustunde süstemaatiline hävitamine.
Kas ühiskondlik kasu on ikkagi suurem kui kahju?
Eesti kaubamärgiks peab jääma metsik, rikkumata loodus ja kättesaadav puhas vesi.
