Täname kõiki aruteludes osalejaid, kes looduse nimel kõnelesid. Arutelud olid tasakaalukamad üldiselt siis, kui osalejate hulgas leidus loodusteadmistega väitlejaid.
Aruteludest, mida kohapeal kuulasime, torkas negatiivses mõttes silma Keskkonnaagentuuri poolt korraldatud väitlus nimega “Millistest metsaandmetest puudust tuntakse?” Osalejad: Allar Padari (Eesti Maaülikooli metsanduslike andmebaaside peaspetsialist), Mati Valgepea (Keskkonnaagentuuri metsandusstatistika juhtivspetsialist), Agne Aija (RMK juhatuse liige (kesksed teenused)) ja Marti Piirimäe (Foreko metsasektori juht ja juhatuse liige).
Leiame, et see arutelu läks vastuollu hea arutelutavaga, mis on Arvamusfestivali kodulehel välja toodud. Vastuolu oli järgmiste punktidega:
Väärtustame ühiskonna sidusust ega korralda arutelusid, mis erimeelsusi ja vastuolusid eri osapoolte vahel süvendavad;
Arvestame aruteludes teadus- ja faktipõhise maailmapildiga;
Tõestame, mida väidame.
Arutelu korraldaja Keskkonnaagentuur on meid varemgi veidrate mõtteavaldustega üllatanud. Kevadel esinesid nad avaldusega, et süsiniku sidumise mõttes pole mõistlik praegu raiemahte vähendada. Mõistsime märtsis sellise kallutatud avalduse avalikult hukka, kuna meie metsad on vaieldamatult üleraiutud, mida ilmestavad mh ökoloogilised indikaatorid, näiteks metsalinnustiku vähenemine. Raiemahud peavad vähikäigu ette võtma ainuüksi selleks, et viimase 15 aasta jooksul tehtud kahju heastada.
Parafraseerime mõned valitud väited sellelt arutelult:
Väide lavalt: “SMI andmed on õiged, mõistlikud inimesed usaldavad riiki. Inimesi on igasuguseid, kõik arvamused ei ole tõenduspõhised.”
Tõde: Looduskaitseorganisatsioonid ja ühiskond ei usalda Statistilise metsainventuuri (SMI) andmeid. Kui sellele mõõtmissüsteemile 90ndatel aastatel üle mindi, tekkis järsku Eestis metsa suurel hulgal juurde ning tänaseni ei ole keegi välja selgitanud, millest selline erinevus tekkis ning kuidas meil järsku “paberil” nii palju metsa juurde tuli. Seetõttu viidi Postimehe toel läbi Eesti metsade alternatiivne hindamine (MAH) ja tulemus oli ettearvatav – metsa on meil oluliselt vähem kui riigiasutuse kogutud (SMI) andmed väidavad. SMI mõõtepunktid on metsas värviga tähistatud ning iga metsaomanik saab andmeid moonutada, kui oma metsas selle ala lageraiumata jätab. Selliseid kohti Eestis on, ka riigimetsas.
Tõstame sellelt arutelult esile ka hetke, mil osalejad arutlesid metsaandmete üle ning kui jutt liikus looduskaitseliste andmete juurde, väideti Riigimetsa Majandamise Keskuse esindaja poolt: “kas meil on neid andmeid üldse vaja, kui andmeid on liiga palju, siis on tegemist digiprügiga, millega ei ole suurt midagi peale hakata.”
Ilmselt jääb see killuke nüüd igapäevaseks valdkonnahuumori klassikaks, et looduskaitseandmed on teatud osapoolte arvates “digiprügi”.
Selle vastu me loomulikult ei vaidle, et olemasolevaid andmeid peab paremini kasutama selleks, et neist teha järeldusi ning positiivseid otsuseid.
Mitte keegi lavalt ei osanud ammendavalt selgitada, miks on meie metsaandmed erinevate metoodikate kasutamisel nii erinevad. Riiklikult on kasutusel SMI, mille andmetel on meil metsa kõige rohkem. Erapooletud osapooled on andnud hinnangu, et meil metsa nii palju siiski ei ole kui SMI andmed näitavad.
Kirsiks tordil oli Marti Piirmäe väide, et metsalinnustik väheneb vaid kisklussurve tõttu ning õõnes puudest meie metsades puudust ei ole.
Kulissidetaguses vestluses selgus ka arutelujuhi Urmas Vaino meelsus metsaküsimuses. Tõsi – lava peal olles jäi arutelujuht professionaalseks ja erapooletuks küsijaks.
Midagi sellist nagu see arutelu oli, me 2025. aasta Arvamusfestivalil enam näha ega kuulda ei soovi.
Foto erakogust: RMK poolt hallatud metsa ala ei olnud külastajate hulgas populaarne, pildil laupäevaõhtune viimane arutelu, kus lavale olid kutsutud poliitikud.
