Kas oleme oma õppetunni kätte saanud või jätkame igapäevaselt vigade tegemist, mis järgmistele põlvkondadele kätte maksavad?

Peale teist maailmasõda istutati massiliselt monokultuurseid kuusikuid, mis tänaseks on saanud peaaegu “raieküpseks”.

Aastakümneid tagasi ei osatud ette näha seda, et meie loodus on kliimasoojenemise tõttu muutumas, kuuse-kooreürask aga eelistab asustada nõrgenenud kuuski.

Kuusikud olid tol ajal mõeldud monokultuurseteks “istandusteks”, see oli tulevikupuidu kasvandus, ohtusid siis ette ei nähtud.

Inimene on metsa kasvatanud aastakümneid ja nüüd on sellele pisikesele putukale puhtkuusikute näol kaetud pidulaud. Tööstus tormab harvesterirooli, et “päästa mis päästa annab.”

Endale aru ei anta, et olukord nõuab hoopis kannatlikkust, palju tööd, hoolivust, tähelepanelikkust ja ennekõike on oluline kasutada ettevaatusprintsiipi, et kahju mitte suurendada.

Omal ajal, kui massiliselt harilikke kuuski istutati, mõeldi vaid selle peale, et tegemist on hea sirge puuga, mida on lihtne töödelda ja kui aeg käes, siis toorainena kasutusele võtta. Võib öelda, et see oli inimkonna üks esimesi katsetusi luua “puupõlde”, mille eesmärk tulevikuühiskonda puiduga varustada.

Täna teame, et see oli viga.

Inimene ei saa lihtsalt sõrmenipsust loodust üle võtta ning seda enda kasuks tööle panna. See on õppetund, mis peaks jääma meelde ning millest tuleb teha järeldused.

Mis siis toimub meie kunagistes istutatud monokultuursetes kuusikutes, kui see väga lühidalt kokku võtta? Kuna kuuse juurestik on üsna maapinna lähedal, siis on see puu väga tundlik põudadele ja loomulikult ka kuivendamisele, mida näiteks Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) agaralt puidu kiirema kasvamise nimel teeb. Kui puu kuivenemise tagajärjel muutub nõrgemaks, hakkab ta lõhnama veidi teistmoodi, mis annab üraskile märku, et puu on asustamiseks valmis. Kuusemetsades levib ürask hoogsalt, kuid vaid siis kui looduse immuunsüsteem on nõrgenenud ja puud on seetõttu haigustele ja kahjuritele vastuvõtlikumad.

Eesti inimene käib sageli looduskaitsealadel, RMK matkaradadel ja see mis majandusmetsades toimub, võib jääda vaateulatusest kaugemale. Arvatakse, et iga mets ongi mõnus laudrada ja puutumatu loodus. Kaitsealade sihtkaitsevööndites see tõepoolest nii on.

Kuid kui minna mõnda RMK majandusmetsa, siis mõnes kohas vaatab vastu justkui tööstusmaastik, kitsas kruusatee keskel, mida ääristavad sügavad kuivenduskraavid ning risti-põiki kvartalisihid. Keskel võib trehvata lapikestena metsa. Eksimisohtu ei ole, sest ikka ja jälle tuleb vastu kas puidu väljaveotee või kvartalisiht. Ökosüsteemid on kuivendatud, lõhutud kildudeks, muudetud nõrgaks, ja nii on tee valla ka kõikvõimalikele tulevikukahjuritele, kes võivad järgmiseks hakata himustama näiteks meie metsade mände või kaski.

Oleks inimene nüüd vaid targem ja mõtleks kaks sammu ette enne tegutsemist.

Fotod: Eesti Metsa Abiks