MEENUTUSEKS: kuidas protsess seni on läinud?

2018 – konarlik algus

• veebruar: Eesti Metsa Abiks palub Keskkonnaministeeriumilt kodanikuühenduse kaasamist metsanduse arengukava 2030 koostamisprotsessi (https://www.eestimetsaabiks.ee/20-02-2018-kohtumine-ministeeriumis/)
• märts: EMA kaasatakse peale tungivaid nõudmisi kõigisse metsanduse arengukava probleemide kaardistamise alamtöörühmadesse (https://www.eestimetsaabiks.ee/1-03-2018-arengukava-tooruhma-arutelu/)
• aprill: kodanikuühendus esitab ministeeriumile esialgse probleemikaardistuse (https://www.eestimetsaabiks.ee/mak-2030-probleemide-kaardistamine/)
• september: huvirühmade ühiste arutelude tulemusel saab kaardistatud 101 probleemi (…)

2019 – konfliktne jätk

• märts: Keskkonnaministeerium määrab metsanduse arengukava 2030 juhtkogu, jättes kodanikuühenduse juhtkogust välja, ehkki nii EMA kui Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) selle vastu protesteerivad (https://www.eestimetsaabiks.ee/6-03-2019-ema-taunib-metsanduse-arengukava-protsessi-kallutatust/)
• aprill: kodanikuühendus valmistub juhtrühma arutelule eelnevateks huvirühmade aruteludeks, kus Keskkonnaministeeriumi kutsel osaletakse, kasutamaks võimalust juba varem kaardistatud probleemidele lahendusettepanekute esitamiseks ja nende lahenduste kaitsmiseks (https://www.eestimetsaabiks.ee/ema-mak-2030-probleemilahenduste-tabel/)
• mai: toimuvad juhtrühma otsustusprotsessi algusele eelnevad huvirühmade arutelud, kus asjaosaliste saadetud ja ministeeriumi rühmitatud lahendusettepanekuid (mida saadeti kokku üle 700) arutama hakatakse

I aruteluplokk

6. mai: metsanduse suunamine ja kaasarääkimine; loodusväärtuste hoidmise finantsmehhanism
Tööprotsessi edasine käik on alles veidi hägune. Kohal on enamik kutsutud huvirühmadest, sealhulgas Kotkaklubi, Maastikuarhitektide Liit, Metsataimetootjate Liit, Eesti Puitmajaliit ja mitmed teised. Samuti on esindatud suurem osa juhtrühma liikmetest, sealhulgas Metsa- ja Puidutööstuse Liit, Erametsaliit, Metsatöötajate Ametiühing, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Loodusturismi Ühing ja Maavalla Koda ning mitmed teadlased (Asko Lõhmus, Paavo Kaimre jt). Kaasatud on eksperdid nii Keskkonnaagentuurist kui Keskkonnaametist (EMA avaldab siinkohal kahetsust, et puudu jäi tehniline tugi Keskkonnainspektsiooni spetsialistide näol, kuna keskkonnajärelvalve küsimus on korduvalt arutluse all). Kohal on ka Euroopa suurima pelletiimpeeriumi Graanul Investi juht Raul Kirjanen, kes kaasati Keskkonnaministeeriumi poolt MAK2030 juhtrühma Taastuvenergia Koja volinikuna.

Halb eelaimdus seoses pelletihiiu juhtrühma kaasamisega süveneb, kui Keskkonnaministeeriumi poolt arengukavale seatud lähteülesande tutvustamisel soovitakse lisaks metsanduse ökoloogiliste, sotsiaalsete, majanduslike ja kultuuriliste eesmärkide täitmisele tagada ka “biomajanduse strateegiline arendamine”, mis eesmärk langeb ilmselgelt kokku ka Graanul Investi huvidega. Kodanikuühenduse hinnangul pole KKM suutnud adekvaatselt põhjendada, miks biomajanduse strateegiline arendamine just MAK ülesandeks tuleb seada, kuigi sellega peaks tegelema hoopis biomajanduse arengukava, mille loomiseks riiklikul tasandil ka ettepanek on tehtud. EMA on “biomajanduse strateegilise arendamise” kui arengukava eesmärgi seadmise vastu probleemide kaardistamise perioodil ning ka selle lõpus korduvalt protesti avaldanud, sealhulgas ametlike ettepanekutena. Paraku näib, et ettepanekute tegemise võimalusel polegi muud eesmärki, kui ainult huvirühmade maha laadimine, kuna karavan liigub edasi ikka sel moel, nagu algselt plaanitud.

Töömudel, mida lahenduste arutamisel läbivalt kasutatakse, jagab osalejad loosi alusel nelja laudkonda. Laudades arutatakse huvirühmade esitatud ja ministeeriumi poolt rühmitatud lahendusettepanekuid, proovides nende osas mingisugusele konsensusele jõuda. Peale lahenduste laudkonniti läbi arutamist kogunetakse ühisarutelule, kus omakorda vaadeldakse lähemalt laudkondades konsensuse leidnud lahendusettepanekuid, poovides ka suures ringis konsensuslikku sõnastust leida.

Ehkki see töömudel näib teoorias ilus ning protsessi modereerinud ametnikud said oma ülesandega psühholoogiliselt hästi hakkama, polnud arvestatud sellega, et kõnealune arutelumudel tähendab Eesti metsapoliitika kontekstis ülesaamatutena näivate erimeelsuste tõstatumist ja valusat lõikumist. Konsensuse saavutamisest saab rääkida eelkõige kosmeetiliste paranduste, uuringute tegemist puudutavate otsuste või sedavõrd üldiste eesmärkide kontekstis, mille saavutamist võib põhimõtteliselt ükskõik mil viisil kujundada ja hinnata. Nii said paljud ettepanekutest, mis väikestes aruteluringides imekombel “rohelise” tule kätte said, suurel arutelul siiski “punasega” erimeelsuseks märgitud. Suurem osa huvirühmade laekunud ettepanekutest sai aga lihtsalt protsessi käigus “välja roogitud”.

Juba esimesel päeval jõuti ühiselt kokku leppida hulgalistes erimeelsustes ning vaielda tuliselt pealtnäha tühiste muudatuste üle. Muu hulgas tekitas pooletunnise arutelu pahaaimamatult tõstatatud ettepanek, et metsatööde järelvalve ja inimeste teadlikkuse parandamiseks võiks seadus kohustada metsateatist sisaldava informatsiooni ilmakindla sildina möödakäijatele kättesaadavaks tegema. Metsaomanike ringkond läks kiiresti leili. Ehkki nende hirmust võib arugi saada, sest tegemist oleks võimaliku lisakohustusena metsaomaniku kukil. Samas on teoorias võimalik seegi, et metsatöödest teavitamise kohustus lasuks hoopis raietööde teostajal. Sarnaselt paljude teiste probleemidega langes aga seegi juba enne detailide täpsustamist ühisringist välja.

7. mai: metsaomandi struktuur ja kultuur; elukeskkond ja pärandkultuur
Päev algab tavapärastes vaidlustes. Kuivõrd peaks metsaomanike tegevust reguleerima hea tava ja kuivõrd seadusandlus? Kui ühisarutelule jõuab looduslike pühapaikade kiire inventeerimise ja kaitse alla võtmise vajadus, siis asub juhtrühma kaasatud Raul Kirjanen jõuliselt kaitsma Graanul Investi juba tuttavat poliitikat. Kirjanen soovib, et looduslike pühapaikade kaitse alla võtmise küsimuses käsitletaks vaid inventeeritud pühapaikasid, samas kui probleemiks on saanud just see, et hõlmava inventuuriga on üle kümne aasta viivitatud. Pühapaikade päästmiseks on looduspärimuse eksperdid teinud vabatahtliku inventuuri, mille tulemusi saaks riikliku inventuuri tegemisega kahtlemata täpsustada, aga mis on praegusel hetkel siiski parim dokument, mis meil kättesaadav on. Kui mõned kaardile seatud metsadest polegi ajaloolised looduslikud pühapaigad, vaid esmase inventeerimise käigus ekslikult kaardile sattunud, siis saab riiklikult juhitud ja rahastatud uuringuga andmeid täpsustada.

Vaevalt, et aasta või kaks raieviivitust suurt metsamajanduslikku kahju põhjustaks, seda enam, et looduslike pühapaikade alla jääb vähem kui 0,1% metsamaast.

Õigupoolest ei keelanud looduspärimuse kaardistajate töö kedagi neid alasid raiumast. Probleem sai alguse sellest, et möödunud aastal keelasid rahvusvahelise vastutustundliku metsamajandamise standardi FSC väljaandjad ajaloolistest looduslikest pühapaikadest raiutud puidu sertifitseerimise ning looduslike pühapaikade eksperdid panid koos Maa-ametiga üles kaardikihi, mis näitas ka riiklikult inventeerimata, aga ekspertide poolt kaardistatud pühapaikasid. Sellise tegevuse eesmärgiks oli, et FSC-sertifikaati omavad ettevõtted – kelle hulka kuulub ka Riigimetsa Majandamise Keskus – teaksid, millistes kohtades tasub majandamisest hoiduda.

Paraku sai kaardikiht vaevu kuu aega Maa-ametis üleval olla, sest Keskkonnaministeerium käskis selle ära võtta just Graanul Investi survel, kes väitis, et tegemist polevat autentsete looduslike pühapaikadega ning autentseteks kvalifitseeruvat vaid riiklikult inventeeritud pühapaigad. Samal ajal on Kultuuriministeerium pühapaikade ametliku inventeerimisega juba üle kümne aasta venitanud, lastes ainulaadsel kultuuripärimusel majandusliku tegevuse käigus hävida. Keskkonnaministeerium kinnitab, et nad olid tungivalt palunud Kultuuriministeeriumil huvirühmade aruteludel osaleda. Ometi pole Kultuuriministeeriumist kedagi kohal ning pühapaikade kaitsjate küsimusi on kerge pareerida, viidates asjakohase ametniku puudumisele arutelult.

Raul Kirjanen nõuab, et kui pühapaikade ametliku inventeerimisega mingisugused piirangud kaasnema peaksid, siis saab seda lubada ainult juhul, kui riik pühapaikade raiumata jätmisest tuleneva kahju ettevõttele hüvitab. Nüüd tõstab Rahandusministeeriumi ametnik häält ja palub teatavaks võtta, et toetusmeetmed saavad olema minimaalsed ning soovitavalt peaks metsasektor üldse ilma nendeta hakkama saama. Groteskne on asja juures aga see, et samal ajal, kui Graanul Invest nõuab pühapaikade raiumata jätmise eest kompensatsiooni, on tegelikkuses tegemist FSC-sertifikaadi nõudega. Ainult selle märgise omamine võimaldab Graanul Investil eksisteerida ja oma toodangut turundada, sest ilma FSC-sertifikaadita ei saaks eelkõige EU toetustega hiiglaslikuks paisunud graanulitööstus Lääne-Euroopale pelletit toota.

Tekib küsimus, kas Raul Kirjanen osaleb protsessis Taastuvenergia Koja voliniku või puiduettevõtte juhina, kuna teisel juhul saab arengukava läbipaistvus ilmsesti kahjustatud. Taastuvenergia Koda väidab end seisvat taastuvenergia huvide eest laiemalt (kuhu lisaks biomassile, mis oma süsinikuheitme tõttu on kaheldav alternatiiv fossiilkütustele, kuuluvad ka päike, tuul ja vesi). Graanul Investi juhina on Raul Kirjanen aga avaldanud arvamust, et ta tahab kasvada maailma suurimaks pelletitööstuseks. Huvirühm, mis arvestab biomassi ühe võimaliku alternatiivina teiste kõrval, ning suurtööstus, mille jaoks konkreetne biomass ja sellega varustatus on majandusliku kasvamise kindlustamise olulisimaks tagatiseks, on kaks väga erinevat asja. Üha rohkem hakkab tunduma, et taastuvenergia kaunikõlalise sildi all üritatakse tegelikult Lääne-Euroopa turgudele suunatud pelletiäri teha. EMA hinnangul kahjustab selline ebaselgus ja huvide konflikt usaldust protsessi kaasatud huvirühmade vahel, kahjustades veelgi teineteisemõistmise ja lahenduste leidmiseks vajaliku usalduse tekkimist.

II aruteluplokk

16. mai: metsade roll süsinikuringes; metsade tootlike funktsioonide säilitamine; metsade tervisliku seisundi ja elujõulisuse säilitamine

Teise nädala aruteluplokk algab ettekannetega metsastatistika ja kliimamuutuste kohta.

Keskkonnaagentuuri ekspert Enn Pärt tutvustab KAUR-i hinnanguid tuleviku raiestsenaariumite planeerimisel. Arvutused baseeruvad 2013-2017. aastate andmetel tulundusmetsade, kaitsemetsade ja rangelt kaitstavate metsade kohta. Ehkki meie metsade ühtlane kasutus näeb SMI järgi ette umbes 8,5 miljoni tihumeetrist raiet aastat, mis langeb kokku ka Riigikontrolli kümne aasta taguse kriitikaga toona vastu võetud metsanduse arengukavale, millega seati maksimaalseteks raiemahtudeks 12-15 miljonit tihumeetrit aastas. Käesoleval kümnendil on seda numbrit korduvalt ületatud, kusjuures tänavu jõudsid ametlikud raiemahud rekordilise 12,5 miljoni tihumeetri juurde. Ehkki raiestsenaariumid on erinevad ning nende järgi saab raiuda nii vähem kui rohkem, tuleb ka Pärdi ettekandest tegelikult välja loogiline tõde: mida rohkem me praegu raiume, seda suurem ja äkilisem tuleb hilisem raiemahtude langus.

Pärt osutas ka, et võrreldes 80-90 aasta taguse ajaga olevat metsa pindala meil umbes poolteist korda suurenenud, aga metsa tagavara lausa kolmekordistunud. Seda seletatakse eelkõige sellega, et intensiivsemalt majandatavates ja istutatavates metsades kasvabki puid rohkem ja tihedamalt. Osaliselt on see ka õige, aga samas seab sedavõrd suur kõikumine kahtluse alla ka palju poleemikat tekitanud uudse inventuurimetoodika, mille järgi kasvab meil metsa rohkem juurde kui kunagi varem. Samal ajal näitasid kõik Pärdi esitatud raiestsenaariumid – nii intensiivsemad kui vähem intensiivsed – metsa juurdekasvu ja tagavara vähenemist lähimatel aastakümnetel.

Jaan Aiaots Metsatöötajate Ametiühingust: “Teie ettekandest näib, nagu toimuks lähimatel aastakümnetel tuntav raiemahtude alandamine?”

Enn Pärt: “Stsenaariumid näitavad, et kui me raiume nii, nagu me viimastel aastatel oleme raiunud, siis tuleb tuntav raiemahu alanemine.”

Graanul Investi juht Raul Kirjanen: “Kas on mingeid andmeid, mis meetmeid uuendamisel rakendada, et metsa tagavara ikkagi ei väheneks, ja kas on kuidagi ka teada, kas kliimaefekt paneb tulevikus meie metsad veelgi paremini kasvama?”

Enn Pärt: “Kui seada eesmärgiks ainult puidu mass (aga mitte kvaliteet), siis võiks hakata männikute asemel ka hall-lepikuid kasvatama – iseasi, kui mõistlik see on.”

KAUR-i järel esineb Cambridge’i Ülikooli kliimamuutuste majanduse vanemteadur ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni teadus- ja tehnoloogianõukogu aseesimees Annela Anger-Kraavi ettekandega “Mets ja kliimamuutused”. Kiiresti antakse meile põhikooli tasemel sissevaade kasvuhooneefekti olemusse, aga korratakse ka uuemate andmete alarmeerivat infot – näiteks seda, et süsinikdioksiidi tase atmosfääris on tööstusrevolutsiooni eelse ajaga lausa poole võrra kasvanud. Eelnevalt püsis süsinikutase stabiilsena ligemale 50 miljonit aastat.

Kõik on enam-vähem kena, kuni sisse tuleb bioenergia kui ainumõeldav fossiilkütuste asendaja, tänu millele “pannakse” veelgi enam metsa kasvama (see eelnevalt lagedaks raiudes). Lageraie ehk teiste sõnadega metsade kiire uuendamine aitavat tänu oma suuremale süsinikusidumisvõimele (võrreldes vanemate metsadega) meid kliimakriisist paremini välja tuua.

Ehkki osutatud on neljale erinevale kliimakriisist välja tulemise stsenaariumile, heidetakse esimesed, tarbimise üldist vähendamist käsitlevad stsenaariumid ettekandja poolt süvenemata kõrvale, tuues põhjuseks selle, et inimestele polevat vastuvõetav oma elustandardit langetada. Lahenduse ideaalvariandina esitletakse hoopis helget tulevikku, kus võetakse kasutusele biokütused ja –materjalid ning süsinikudioksiidi hakatakse uute tehnoloogiatega atmosfäärist kinni püüdma ja hoiustama. Muu hulgas väidab ettekandja, et majandatav mets seob 40% rohkem süsinikku kui majandamata mets.

Asko Lõhmus Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudist: “Tahan osutada sellele, et minu hinnangul oli tegemist mittetänapäevaste ja poliitiliselt kallutatud andmetega (palub protokollida, lisaks viitab teadusallikale, milles leitakse, et metsade majandamine ei aita kliimamuutuste kontekstis olukorda parandada).”

Siim Kuresoo Eesti Keskkonnaühenduste Kojast: “Põhiline probleem teie poolt mainitud süsiniku ladustamise tehnoloogiate puhul ei seisne mitte selles, et poleks kohta, kuhu süsinikku ladustada – nagu te väitsite –, vaid selles, et sellist süsiniku ladustamise süsteemi pole.”

(Ettekandja noogutab vaikides.)

Tõnu Ehrpais Metsa- ja Puidutööstuse Liidust: “Me peame kliimamuutused fookusesse võtma ja tuleb arvestada sellega, et uuringute järgi seob majandatav mets kõige paremini süsinikku.”

Taas toimub loosi alusel laudkondadesse jaotumine ja teemade arutamine. Küsimus on tuline. EMA kaitseb ettepanekut, et põletatavale biomassile kehtestataks rangemad säästlikkuse kriteeriumid, kuna Euroopa Liit on liikmesriikidele sellise võimaluse jätnud. Hetkel on Eesti pelletitööstus paisunud Graanul Investi juhtimisel Lääne-Euroopa katlakütjaks, milline tegevus on selgelt jätkusuutmatu. Ilmne on, et pelletitööstus on oma (riigi suurima) puidutoormevajadusega üheks Eesti metsapoliitika mõjukamaks suunajaks. Samas on tegemist kõige ebakvaliteetsemale toorainele keskendunud tööstusega, mida huvitab eelkõige kvantiteet ning mis poleks kõigele lisaks võimeline iseseisvalt tegutsemagi, kui EU seda tegevust subsiidiumite, soodustuste ja infrastruktuurilaenudega ei toetaks.

ÜHISARUTELUL puhkeb vaidlus, kas biomassi kasutamise kasvatamine peaks olema metsanduse arengukava sisu suunaja (eriti just selles kontekstis, mis puudutab biomassikasutuse kasvatamist raiete suurendamise läbi).

Raul Kirjanen: “Umbes aasta tagasi võttis Riigikogu vastu ENMAKi (Eesti Energiamajanduse Arengukava), mis näeb ette bioenergia kasutamist olulises ulatuses.”

Puhkeb vaidlus. Säästva metsamajanduse kaitsjad leiavad, et väikese bioenergeetikute ringi poolt välja töötatud ENMAK ei saa olla metsanduse arengukava loomise raamdokumendiks. Asjad peaksid käima siiski vastupidi.

Hiljem räägitakse veel teede seisundi parandamisest, terviklikust planeerimisest, metsaomanike Hea Tava populariseerimisest, puidurekkade massi “tõhustamise” vajadusest (see tähendab suurema keskkonnasäästlikuse saavutamiseks raskemate rekkade lubamist), metsakultiveerimismaterjali olemasolust, kontrollist selle üle.

17. mai: metsanduse infrastruktuur; elurikkuse ja metsamajanduse seosed; metsamajanduse ruumiline kavandamine

Läheb tuliseks. Täna peaksid arutluse all olema meetmed, kuidas elurikkuse olukorda Eestis parandada: linnurahu, piiranguvööndite kaitse-eeskirja looduskaitseseadusega vastavusse viimine, rohevõrgustiku ruumiline planeerimine jms.

Päeva esimeses pooles räägitakse raierahust. Laudade tagant algavad vaidlused on vaid soojenduseks ühisarutelule, kus puhkeb järjekordselt vaidlus sel teemal, kas üldise kevadsuvise raierahu kehtestamine ikka on asjakohane meede kahaneva arvukusega metsalindude olukorra paranemiseks. Erametsaliidu tegevjuht Andres Talijärv kordab sama, mida ta on Keskkonnaministeeriumi kantsleri ja varasemalt Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu juhina pidevalt korranud juba läbi kahe aastakümne: nimelt polevat meil ikka veel piisavalt andmeid, et teada, kas kevadsuvised raied ikka kurnavad metsalinde piisavalt.

Asko Lõhmus osutab samas värskele metsalindude uuringule ja väidab, et meil on juba oluline hulk andmeid kogutud ning tarvis oleks need teadmised lõpuks rakendusse võtta.

Räägitakse ka metsakuivendusest ja -teede olukorra parandamisest. Ka siin põrkuvad tavapäraselt kaks erinevat maailmavaadet, millest üks näeb üha ulatuslikumat metsakuivendust kui metsa kasvu kiirendamise ja kasvava metsa kvaliteedi parandamise võimalust, teine pool tegeleb aga hoopis ulatusliku kuivendamise tagajärgede likvideerimisega metsamaastikule ja elustikule üldisemalt. Ehkki keskkonnakaitseline ringkond on kuivendusega kaasnevatele probleemidele lahenduste leidmiseks valmis tegema ohtralt kompromissse, keskendudes eelkõige kuivendamise mõjude leevendamisele (madalamad kraavid, kraavide voolukiirust ja mürkide suudmealadele kuhjumist vähendavad settebasseinid jms), läheb diskussioon edasi aeglaselt, sest tööstusringkond näib iga võimalikku looduskaitselist meedet kui isiklikku rünnakut nende varale ja isikuvabadustele. Meie metsamaastike üldiste ühiskondlike funktsioonide olemasolu ei soovita aga tunnistada.

Päeva teise poole laudkonnad ja arutelu on keskendunud rohevõrgustiku sidususe ja piiranguvööndite kaitse-eeskirjade parandamisele. Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu esindaja Tõnu Ehrpais istub minuga ühes lauas, keeldudes põhimõtteliselt igasugusest diskussioonist. EMPL-i seisukoht on, et looduskaitsealasid olevat juba liiga palju ja kuigi me neid pidevalt juurde tegevat, muutuvat looduse olukord ikka aina halvemaks. Seetõttu on EMPL jõudnud järeldusele, et kaitsealade pindala tuleb vähendada, põhjendades seda sellega, et meil on ebaloomulikult kõrge rangelt kaitstavate alade hulk – oleme rangelt kaitstavate alade osas Euroopas nimelt esimeses osas, ehkki üldise kaitsealade protsendi osas (koos piiranguvöönditega) kuulume pigem keskmiste hulka. Ehrpais nimetab EMPL-i plaani looduskaitsealade vähendamise kohta “kvantiteedilt kvaliteedile” liikumiseks.

Samal ajal, kui üritame looduskaitseringkonnaga selgitada, et kaitsealade kaitse-eesmärkide ebaõnnestumine pole seotud mitte kaitsealade nn kehva kvaliteediga, vaid väljaspool kaitsealasid toimuva väga intensiivse raie- ja majandustegevusega, mis lõhub rohevõrgustiku sidusust ja loomade (ning ka taimestiku) liikumis- ja levimiskoridore. Kui liikidel läheb halvasti, siis ei saa nende olukorda mitte kuidagi parandada looduskaitsealade vähendamisega, vaid hoopis juurprobleemide (milleks on antud juhul siis metsamaastike fragmenteerumine) tuvastamise ja nende lahendamisega.

Ühisarutelul jätkavad spetsialistid selgitustööd, põhjendades, kuidas liikide olukorda aitaks parandada metsaraiete ruumiline planeerimine. Seda seisukohta toetab tugevalt ka Maastikuarhitektide Liit, kes kaitsebki MAK-i protsessis eelkõige metsamaastike ruumilise planeerimise vajaduse sisendit. Sellegipoolest suudavad Andres Talijärv ja Raul Kirjanen kogu protsessi peatada, väites järjekindlalt, et nad ei saa aru, mis on rohevõrgustik ja selle ruumiline planeerimine.

Raul Kirjanen: “Mida see metsamaastiku ruumiline planeerimine tähendab?”

Toomas Muru Maastikuarhitektide Liidust: “Metsamaastiku ruumiline planeerimine tähendab selles kontekstis raiete planeerimist maastikus.”

Rainer Kuuba Maavalla Kojast: “See võib tähendada ka raiete kuju ja liigi määramist. Oluline on metsamaastiku (sealhulgas raiete) kavandamine ruumis. Rohevõrgustiku ruumiline planeering tähendaks alusplaneeringut, mida metsakorraldaja saaks hakata metsamajanduskava koostades arvesse võtma. Protsessi mõte on leida parimad võimalikud lahendused elurikkuse olukorra parandamiseks. Praegu seatakse raietingimused üksikotsustena ning kogutervik kujuneb üksikotsuste summana – mõistlik oleks see järjekord ära vahetada.”

Ehkki asja üritatakse kümnel erineval viisil selgitada, ei suuda Talijärv ja Kirjanen ikkagi aru saada, millest jutt käib, ning kogu rohevõrgustiku planeerimise sisuline arutelu jookseb põhimõtteliselt tühja. Ka Eesti Metsa Abiks ühenduse poolt korduvalt tõstatatud ning kaitstud probleemi konsensusliku lahendusettepanekuna läheb lõpuks kirja vaid üsna lakooniline tekst: “Metsamaastike planeerimise põhimõtete vajaduse ja eesmärgi selgitamine ning välja töötamine.”

Asko Lõhmus palub protokolli lisada, et rohevõrgustiku asjus vastu võetud meetmed (eelkõige planeerimise põhimõtete vajaduse uurimine) ei aita olukorda järgneva kümne aasta jooksul kuidagi parandada. Teiste sõnadega – rohevõrgustiku parema planeerimise küsimus jääb lahendamata, jättes lahendamata nii inimeste kui metsaelustiku probleemid, mis viimase kümne aasta jooksul korduvalt tõstatunud on.

Looduskaitsealade küsimust arutades jätkub lahenduste leidmisel puiduringkonna poolt juba tuttavaks muutunud pidev vastutöö. Jutuks tuleb vääriselupaikade ehk VEP-ide inventeerimise ja kaitse alla võtmise vajadus. Kõigepealt uuritakse muidugi, kas metsaomanikud saavad ikka vajalikud kompensatsioonid selle eest. Ehkki looduskaitseringkond kompenseerimist igati toetab, annab Rahandusministeeriumi esindaja selgelt mõista – nagu ka looduslike pühapaikade ja teiste piirangute kompenseerimise aruteludel välja tuli –, et mingit toetusrahaga ärgu keegi parem arvestagu. Puidusektor peab olema jätkusuutlik ja isetoimiv. Metsamajandajaid peab juhtima Hea Tava ja mitte seadus. See paistabki olevat ideaal, mille poole rühitakse – ehkki vaid EXCELIi tabeli formaadis, kuna reaalsuses on nii jätkusuutlik metsakasutus kui hea tava üldine järgimine korduvalt kahtluse alla seatud.

Metsakonsulent: “Lihtsalt kompenseerimine pole lahendus, kui see ei toimu koheselt.”

Rahandusministeerium: “Riik ei saa endale selliseid kompenseerimiskohustusi võtta.”

Asko Lõhmus: “Oluline on rõhutada, et sertifitseeritud omanike riiklik lisakompenseerimine on lõppkokkuvõttes topeltkompenseerimine [viide FSC sertifikaadile, mis keelab pühapaikade raiumist, aga võimaldab samal ajal Graanul Investil EL-i toetuste abil pelletitoodangut Lääne-Euroopasse müüa).”

Talijärv: “Aga kust raha tuleb? Tuleb ju metsast!”

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu esindaja teatab, et kaitsealadele tuleb kiiremas korras piir ette panna, sest nende hulk olevat paisunud üle igasuguse piiri. Asko Lõhmus küsib, mis määratust hulgast ta räägib, kui 97% meie metsadest isegi ei kvalifitseeru hetkel enam vääriselupaikadeks. VEP-ide kaitsest aga jutt just käibki.

Asko Lõhmus: “Meie metsalooduse olukord halveneb pidevalt, ja ometi leiab Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, et meil on liiga palju kaitsealasid. Kui me oleksime suutelised metsamajanduslikud kahjud elurikkusele muul moel kui rangelt kaitstavate aladega kompenseerima, siis oleks see väga hea. Hetkel pole see aga kahjuks muud moodi võimalik.”

Rainer Kuuba: “Rangelt kaitstavate alade suurenev vajadus on otseselt seotud metsamajandamise intensiivsusega väljaspool kaitsealasid, kuna ka rangelt kaitstavate alade pindala arvutatakse selle järgi.”

III aruteluplokk

20. mai:
Täna on teemaks raiemahud ja nende alandamise vajadus metsaökoloogia seisundi parandamiseks.

Rainer Kuuba: “Enn Pärdi ettekanne näitas, et isegi siis, kui metsasid majandataks üldiselt arvestuslangi järgi (nagu teeb RMK), siis langeb järgmise kahekümne aasta jooksul meie puidu tagavara tuntavalt. Minu väide on, et kui me praeguse arengukavaga midagi ei muuda, siis mõnda aega pakub puidutööstus veel umbes sama palju töökohti kui praegu, kuid teatava aja möödudes – kas see toimub 8 või 10 või 12 aasta pärast, seda pole võimalik veel kindlalt öelda – tuleb suurem pankrotilaine. Mõistlikum oleks seda ennetada ja hakata metsa raiumist juba varasemalt vähendama, säästes sellega ka meie metsade elustikku.”

Raul Kirjanen: “Tööstuse poole pealt ei tehta ühtegi investeeringut 100 aasta perspektiivis, ainult 10 aasta lõikes.”

Räägitakse investeerimiskindlusest. Rahandusministeeriumi ja puidutööstuse esindajad leiavad, et see peab tagatud olema.

Ehrpais: “Kindluse tagaks see, kui me saaks rangelt kaitstavate alade maksimummäära paika.”

Lõhmus: “Kas rahandusministeeriumi soov säilitada juba olemasolevat puiduturgu ei hakka tagasi hoidma uute metsa- ja puidukasutuse viiside innovaatilist kasutusele võtmist?”

Kuuba: “Praegu kehtiva arengukavaga tehtigi see viga, et anti vale investeerimiskindlus; raiemahud ei hakka langema mitte sellepärast, et rangelt kaitstavate alade pindala suureneks, vaid seepärast, et vanad metsad on ära raiutud – töösturid peavad hakkama mõtlema alternatiivide peale: nad kas teevad tootmise ümber või ootab neid varem või hiljem pankrot.”

Teemaks tõuseb ka puidu väärindamise küsimus.

Kirjanen: “Võibolla puidu innovatsioon toob kaasa selle, et kõige väärtuslikumaks muutub just hall-lepp – kuna kvaliteet ei ole seal nii oluline, vaid just kiire kasv ehk CO2 sidumine?”

Taas tõuseb vaidlus. Mööndakse siiski, et kvaliteetpalk on kõige kallim, nii et metsapuidu kvaliteedi parandamine peaks tähendama ikkagi palgipuidu kasvatamist, aga mitte tihumeetrite kui sellise hulga suurendamist.

Kuuba: “Loodus annab meile piirid. Tööstuse asi on mahtuda nendesse piiridesse. Vastupidine pole lihtsalt keskkondlikult võimalik.”

21. mai:
Viimasel arutelupäeval on teemad ehk veidi “kergemad”, aga õhk seda raskem. Looduskaitse eest seisev osapool näib masendunud, puiduringkond vimmas. Puhkeb arutelu sel teemal, kas on veel võimalik uuesti tõstatada need probleemid, millele huvirühmad arutelude eel lahendusi pakkusid, sest enamus pakutud lahendusettepanekutest läks huvirühmade arutelude käigus kaduma. Eesti Keskkonnaühenduste Koja ja Eesti Metsa Abiks esindajad nõustuvad, aga ka Metsa- ja Puidutööstuse Liit väidab, et nende ettepanekud on välja jäänud – näiteks nende jaoks väga oluline ettepanek looduskaitsealade pindala vähendamiseks.

Metsaosakonna juhataja Kristel Järve ohkab ja ütleb, et kui me peale arutelusid lihtsalt kõik lahendusettepanekud uuesti käsitlusse võtame, siis muutuvat tehtud töö ehk maha peetud arutelud täiesti mõttetuks. Teisest küljest on looduskaitseringkonna jaoks mõttetu aga hoopis see, et nõnda kaua keskenduti probleemide kaardistamisele ja lahenduste leidmisele ning lõpuks pole neist võimalik pea ühtegi läbi viia, sest puidutööstuse ringkond lihtsalt ei lase neid läbi.

Praeguseks hetkeks on EMA teinud uuele keskkonnaministrile ettepaneku, et meid kaasataks ka metsanduse arengukava juhtrühma, kus seni tehtud tööd jätkata kavatsetakse. Kuni arengukava lõplikult valmis pole, seni ootame ja loodame veel, et toimub mingigi muutus. Kui aga muutust arengukavaga ei leita, siis tuleb leida selle saavutamiseks uusi viise.

Asko Lõhmuse kommentaar huvirühmade arutelu meilivahetusest arutelude eelviimasel päeval: “Tuvastasin algsetest probleemikirjelduste pakettidest 39 ökoloogia valdkonna probleemi, millest enamik on senistes lahenduspakettides olnud nimetatud (ainult mõned on jäänud homseks). Neist ainult kahe probleemi puhul julgeksin öelda, et huvirühmade arutelu on andnud lahenduse, millega saab edasi minna, isegi kui metsanduspraktikat mõjutavad nad ilmselt mõlemad 10 aasta jooksul vähe. Need on Ökoloogia: K.3.2 *Riik ei toeta ega suuna loodushoidlikku metsamajandust (nimetasime konkreetseid võtteid) ja Ökoloogia:K.1.4 Vähene teadlikkus metsa süsinikuvaru ja –sidumise osas (nimekiri uuringutest).

Umbes pooltele ökoloogilistele probleemidele pole arutelud andnud mitte mingit lahendust. Seal on mitmeid niisuguseid, mida pole üldse ühiselt arutatudki (väärislehtpuud, haavikud, nõmmemetsad, häiringualad jmt). Samuti on mõned väga kriitilised, kus paistab puuduvat igasugune ühisosa (piiranguvööndid, raiete ruumiline planeerimine, kõik raiemahuga seotud küsimused). 

Teine pool probleemidest on poolikute või fragmentaarsete lahendusettepanekutega, mis probleeme ei lahenda. Üks tüüpsituatsioon on, et nõus on oldud info kogumisega, aga mitte metsamajanduse muutmisega (VEPid, loodusmetsad, ruumiplaneerimine, kliimaefektist tulenevad erisused metsatüüpide majandamises, säilik- ja surnud puud). Teine tüüpsituatsioon on, et probleem on üldistatud ja ühendatud teistega kokku, nii et algne mõte on ära kadunud (ohustatud liikide jälgimine, reformimata maade käsitlemine). Kolmandal juhul on tegemist suure ja hägusa arendustegevusega, mille tulemus on ebaselge (maksu- ja toetuspakett, ökosüsteemiteenuste arvestus).

Eks igaüks võib võrrelda seda tulemust teiste valdkondade käsitlemisega. Minu lühike hinnang on, et mitmed kokkukutsutud inimesed ei ole olnud valmis Eesti metsade ökoloogilisi probleeme käsitlema. Kuna me töötame vähemalt lauakonsensuste tasemel, siis tulemust ei olegi. Teeme muidugi protsessi homme lõpuni, aga minu meelest on hilja muuta seda, et säästliku metsamajanduse eesmärki täitva arengukava saamiseks peab kogu ökoloogiliste probleemide pakett saama lahendused mingis teises otsustusvormis ja võib-olla ka -kogus. Mis on ka muidugi tulemus, milleni pidime kõigepealt jõudma.”

Loe lisaks: