Austatud Tartu maavanem Reno Laidre!
Austatud Tartu linnapea Urmas Klaas!
Pöördume teie poole kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks ning Tartumaa ja Tartu linna elanike huvide esindajatena, et ei langetataks piirkondlikult tähtsat otsust, ilma selle mõjualasse jäävate inimeste arvamusi kuulamata.
Esmalt annab EMA väikese ülevaate Tartu külje alla, Vorbusele plaanitava tselluloositehase tagamaadesse.
Vaid loetud kuude eest (10.01.2017) andis mõjukamaid Eesti puidutööstureid (eesotsas Margus Kohava ja Aadu Polliga) koondav osaühing Est-For Invest meedias esmakordselt teada oma plaanist rajada Eestisse hiiglaslik tselluloositehas. Investeeringu maksumus ulatuks miljardi euroni ja tehas neelaks kuni kolm miljonit tihumeetrit puitu aastas.
Kolm miljonit tm – see on peaaegu kolmandik meie riigi ülemöödunud aasta raiemahust.
Ehkki investorid väidavad, et tehas hakkaks tarbima praegu ekspordiks minevat toorainet (ekspordiks läheb samuti ligi 3 miljonit tihumeetrit), on ekspordiks minevale puidule tõusmas teisigi konkurente: Pärnusse ehitatakse vineerivabrikut ning Auveres tahetakse biomassist elektrit tootma hakata (tootmisvõimsus kuni 3,4 miljonit tihumeetrit). Lisaks nõuab valitsus RMKlt üha suuremaid dividendisummasid jne.
Seega kasvab raiesurve Eesti metsadele üha enam.
Samal ajal on ühiskonnas tekkinud suur metsanduspoliitiline debatt. Loodusteadlased, avaliku elu tegelased, turismiettevõtjad, metsanduskonsulendid jt huvigrupid on viimaste kuude jooksul üha häälekamalt teada andnud, et Eesti kaldub ikka enam kõrvale säästliku metsandusmudeli teelt. Seda tõdemust kinnitavad ka sõltumatud rahvusvahelised allikad.
Meenutagem või kuu aja eest avalikustatud OECD keskkonnatulemuslikkuse raportit, mille kohaselt on Eesti üks kõige intensiivsema metsamajandusega liikmesriike terves organisatsioonis. Selline asjade käik võib OECD spetsialistide hinnangul hakata ohustama meie metsade kogutagavarasid.
„Kuigi me ei hakanud sel teemal häirekella laskma, tõime selle siiski välja kui olulise küsimuse. Eesti on väga lähedal juurdekasvu mahule ning kui andmed peaksid olema vigased, võite te riskida oma ressursside ammendumisega,“ ütles üks raporti autoritest, Eugene Mazur vaevalt kuu aega tagasi. (OECD: Eestist intensiivsemalt raiub oma metsi vaid üks arenenud tööstusriik, Postimees, 1. märts 2017)
Siinkohal tasub meelde tuletada, et aasta alguses toimunud metsakaitseteemalisel keskkonnakomisjoni ja maaelukomisjoni avalikul istungil (17.01.2017) toonitas Tartu Ülikooli juhtivteadur Asko Lõhmus, et tegelikult pole teada, kas Eesti metsade raiemahud üldse jäävad säästliku piirmäära raamesse, sest statistilise metsainventuuri raiemahtude arvutamise metoodikas on arvestatavaid probleeme, näiteks välitöödel kändude leidmise keerukus (alla 8 cm kände ei mõõdeta) või ka tõsiasi, et ortofotode analüüsis ei suudeta eristada alla 0,5 hektari suuruseid lanke (Riigikogu keskkonnakomisjoni avalik istung, 17. jaanuar 2017).
OECD keskkonnatulemuslikkuse raport soovitab soodustada Eestil kestlikku metsamajandamist läbi metsakasutuse intensiivsuse vähendamise. Ka kodanikuliikumise Eesti Metsa Abiks (EMA) aktivistid tunnetavad säästliku metsandusmudeli vajadust, et säiliks Eesti metsade liigirikkus ja puhas loodus.
Siinkohal meenutagem, et vastavalt MS (“Metsaseaduse”) § 2 lõige 1 on metsaseaduse eesmärgiks tagada metsa kui ökosüsteemi kaitse ja säästev majandamine ning § 2 lõige 2 järgi on metsa majandamine säästev, kui see tagab elustiku mitmekesisuse, metsa tootlikkuse, uuenemisvõime ja elujõulisuse ning ökoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi rahuldava mitmekülgse metsakasutuse võimaluse.
Ka Eesti Vabariigi „Põhiseaduse“ § 5 järgi on Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.
Seega on praegune, säästlikust metsandusmudelist eemalduv poliitika selges vastuolus metsaseaduse üldsätetega ning kuna ühiskond on ilmutanud sellisele tendentsile tugevat vastuseisu, siis oleks loomulik, et hiiglasliku tselluloositehase planeerimisarutelusse kaasataks laiem avalikkuse ning huvigruppide ring. Puidutoormevajaduse pidev suurendamine ning sellega kaasnev raietegevus läheb vastuollu nii OECD raporti kui kohalike metsaökoloogide (nt Anneli Palo ja Asko Lõhmuse) soovitustega.
Kodanikke teeb murelikuks, et ainult mõned nädalad peale hägusa tehasemõtte avalikustamist (30.01.2017) taotlesid Est-For Investi juhid tselluloositehase rajamiseks juba riiklikku eriplaneeringut. Tuletame meelde, et vastavalt PlanS (“Planeerimisseaduse”) § 28 lõige 2 ei algatata riigi eriplaneeringut ja keskkonnamõju strateegilist hindamist eelkõige juhul, kui on ilmne, et algatatava planeeringu elluviimine tulevikus ei ole võimalik või muul ülekaalukal avalikul huvil põhineval põhjusel.
Pöörame tähelepanu ka tõsiasjale, et „Ranna ja kalda kaitse seaduse“ ning „Looduskaitseseaduse“ järgi on Emajõe kaldal piiranguvöönd, ehituskeeluvöönd ja veekaitsevöönd. Vastavalt „Ranna ja kalda kaitse seaduse“ § 9. on jõe kaldal majandustegevus keelatud veekaitsevööndis, veekaitsevööndi laius tavalisest veepiirist on 10 m. Vastavalt „Looduskaitseseaduse“ § 37 on aga kalda piiranguvööndi laius üle 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel 100 meetrit (Emajõe ametlik valgala pindala on 1289,6 ruutkilomeetrit).
Vastavalt „Looduskaitseseaduse“ § 38 järgi on kalda ehituskeeluvöönd üle 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel 50 meetrit. „Looduskaitseseadus“, „Planeerimisseadus“ ega „Ranna ja kalda kaitse seadus“ ei näe ette riigi eriplaneeringuga nende piirangute muutmise võimalust.
„Looduskaitseseaduse“ § 37 järgi kalda piiranguvööndis asuvate metsade kaitse eesmärk on vee ja pinnase kaitsmine, ranna piiranguvööndis on keelatud lageraie. Kalda piiranguvööndis on keelatud reoveesette laotamine, jäätmete töötlemiseks või ladustamiseks määratud ehitise rajamine ja laiendamine.
Samuti tuleb arvestada „Looduskaitseseaduses“ § 34 tuleneva kohustusega säilitada kaldal asuvaid looduskooslusi ning piirata inimtegevusest tulenevat kahjulikku mõju.
Sellest lähtuvalt palume Tartumaa ja Tartu linna omavalitsusüksustel silmas pidada ja arvestada, et Emajõe vee kasutamiseks rajatavaid ehitisi, mida kasutatakse planeeritava tselluloositehase tarbeks, ei ole võimalik rajada jõekaldale lähemale kui piirangutes sätestatud.
Ehkki Vorbuse tselluloositehase rajamine mõjutab kõiki Eesti inimesi, puudutab see kahtlemata kõige teravamalt just sealses piirkonnas elavaid kohalikke inimesi. Kuna tehas kasutab oma tootmistegevuses Emajõe vett, siis muutub sellest kogu Emajõe elustik ning lõppkokkuvõttes ulatuvad need mõjud sõna otseses mõttes Peipsi järve kallasteni. Üldteada on ka tselluloositehastega kaasnevad hais ja õhusaaste, samuti mürakoormus.
Seega palumegi Tartumaa ja Tartu linna omavalitsusüksuste esindajatelt, et nad tagaksid oma valijaskonnale neile kuuluva hääleõiguse puidurafineerimistehase rajamise küsimuses, et ei tekiks olukorda, kus otsus tehase rajamise kohta langetatakse ilma selle tehase mõjudega otseselt kokku puutuvate inimeste huvidega arvestamata.
-
Kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks (EMA) esindajad leiavad, et Tartumaa ja Tartu linna omavalitsusüksused ei saa nõustuda tohutu Vorbuse tselluloositehase rajamisega enne, kui on välja selgitatud kohalike elanike arvamus tehaseehituse küsimuses.
Lugupidamisega
kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks
Loe lisaks:
- 3.04.2017: ESIMENE TEHASE TEEMALINE PÖÖRDUMINE
